TÜVIRAKUD on inimkehas esinevad multiotstarbelised rakud, mis võivad võtta kehas ükskõik millise rolli. Kõige enam leidub tüvirakke vastsündinutel, täiskasvanueas on kahjuks neid juba vähemas koguses. Tüvirakke esineb peaaegu kõigis kudedes, kaasa arvatud nahas. Meie nahas paiknevad tüvirakud epidermises, täpsustavalt on nende sünnihetk epidermise ja dermise vaheline ühendusmembraan. Nahas esinevatel tüvirakkudel on omadus paljuneda terve eluea jooksul ja luua uusi naharakke. Seetõttu aitavad tüvirakud meie nahka tänu pidevale uuenemisprotsessile noorena hoida. Siiski vananedes tüvirakkude kogus ja elujõulisus väheneb ning samuti ka nende võime uusi naharakke luua— see toob kaasa nähtava vananemise protsessi, mille ebameeldivaks kõrvalmõjuks ongi kortsud.
Tüvirakud on paljunemis -ja muundumisvõimelised rakud, kahjuks on neil lühike eluiga. Vananedes tüvirakkude kogus kehas väheneb, mistõttu oleks teaduslik panus siinkohal teretulnud. Katseid inimeste tüvirakkudega tehakse meditsiinilistel eesmärkidel inimkonna tervise hüvanguks, kuid taolised katsetused on täna veel äärmiselt vastuolulised.
Teaduslik panus kosmeetikatööstuses
Taimedest saadud raviteesid, maitseaineid, ekstrakte ja õlisid jne. on meditsiinilistel ja kosmeetilistel eesmärkidel kasutatud juba aastasadu. Teaduse arenedes on suudetud tavapärastest omadustest aga vaadata palju kaugemale. Lausa sügavale taimerakkudesse, et avastada mil moel need rakud suudaksid asenduda inimrakkudega! Imeline avastus taimedest.
Taimede rakud said tuntuks alles 2008. aastal, kui hakati uurima õunasorti Uttwiler Spatlaüber tema hämmastava omaduse tõttu. Nimelt tundus see õunasort omavat oskust ennast ise parandada, kui õuna koorele tekkis puult maha kukkudes defekt. See õunasort seisis ka väga pikka aega söömiskõlbulikuna (võrdluseks siis eestimaine sibulaõun, mis samuti säilib ületalve). Nüüdseks on teada, et kasutades selle õuna tüvirakke kosmeetikas, annavad nad inimrakkudele kaitset andva omaduse. Hetkel on see õunasort sellise haruldase võimaluse kosmeetikamaailmale andnud, et teda kasvatatakse spetsiaalsetes istandustes. Tüvirakkudel on lausa nii imeväärne omadus, et nad suudavad kella tagasi keerata ka sel juhul, kui algselt tundub, et nahale on päikeseliialdusega jäädav kahju tekitatud.
Tüvirakud nahahoolduses
Taimedes, nii nagu inimkehaski, eksisteerivad tüvirakud, mis leiavad omale sobiva rolli erinevates taimeosades (varres, lehes, õies jne). Tehnoloogia areng on nii hämmastavalt kiire, et nüüdseks on võimalik leida taimest just see üks suurepäraste, meile vajalike omadustega tüvirakk ning selle kasulik mõju rakendada sobivasse struktuuri. Näiteks kui on tegu akne nahaga, siis rakendatakse just sellise suunitlusega tüvirakke, mis suudaksid mõjuda põletikuvastaselt. Nüüdseks on uuritud juba palju enam taimi just selle külje pealt, et kui murda ära mingi osake taimest, siis taimed suudavad oma haava imeruttu sulgeda ja paraneda, kasvatades kõrvale uue terve osa. See annab omaduse- taas luua uus elu!
Tüvirakud võivad pakkuda mitmete muude omaduste seas näiteks põletikuvastast, noorendavat või antioksüdatiivset toimet. Kuid nende mõju on tuhat korda võimsam, sest nad suudavad ergutada meie oma nahas olevaid tüvirakke uuenema, tekitades seeläbi noorendava toime. Meie nooruse võti ongi rakkude kiire jagunemine.
Kuigi igal taimel on tüvirakud, on leitud vähe neid taimi, mille tüvirakkude omadused meie nahal imesid teeksid. See teeb väärtuslike tüvirakkudega kosmeetikatooted äärmiselt hinnatuteks ja kõrgkvaliteetseks. Kõige levinumad taimed, mille tüvirakud kosmeetikas rakendunud, on näiteks Šveitsi õunad, Alpi jänesekäpp, roosid ja datlipalmid. Veel väärivad mainimist Argania spinosa idurakkude kultuur, ahtalehelise siilkübara rakuekstraktid, aasia vesinaba jne. Taimseid tüvirakke on võimalik ekstraheerida ka pruunist riisist, sojaubadest, siledast tondipeast ja kadakast jne.
Teaduslik panus meditsiinis
Meie keha koosneb erinevatest rakkudest: vererakud, närvirakud, ajurakud jne. Neil kõigil on oma struktuur ja kindel roll. Tüvirakk on selline rakk, millel ei ole spetsiaalset rolli. Tüvirakk on algrakk, millel on võime paljuneda ja areneda mistahes muuks rakuks, mida organism parasjagu vajab.
Tüvirakke on võimalik saada
luuüdist – rakud võetakse üldnarkoosis tavaliselt puusa- või vaagnaluust.
verest – patsiendile tehakse mitu süsti, et tüvirakud vabaneksid luuüdist verre. Tüvirakkude eraldamiseks juhitakse veri läbi spetsiaalse seadme ning seejärel viiakse patsiendi organismi tagasi.
nabaväädiverest ja nabaväädikoest – tüvirakud võetakse vahetult pärast sünnitust. Protseduur on kiire, lihtne ja valutu ega põhjusta mingeid ebameeldivusi ei emale ega lapsele.
Tüvirakke on seega võimalik hankida inimese organismist mitmel erineval moel. Kõige väärtuslikumaid ja edukalt ravis kasutatavaid tüvirakke saab lapse nabaväädist vaid tema sündimise hetkel. Nabaväädiveri ja -kude sisaldavad kahte eri tüüpi tüvirakke. Nabaväädiveri sisaldab hematopoeetilisi tüvirakke, millest arenevad uued vererakud, sealjuures ka immuunsüsteemi rakud. On täheldatud, et nabaväädiverest saadud tüvirakud ei tekita immuunprobleeme ja äratõukereaktsiooni nii sageli kui luuüdist saadud tüvirakud.
Nabaväädikude sisaldab mesenhümaalseid tüvirakke – need rakud suudavad asendada ja taastada kahjustunud kudesid erinevates organites.
Enimlevinud haigused, mida tüvirakkude abil edukalt ravida saab
Tänapäeval kasutatakse tüvirakke standardravina ligi 100 erineva haiguse nagu leukeemia, aneemia, lümfoomi korral. Lisaks on käimas hulgaliselt kliinilisi uuringuid, kus häid tulemusi on saadud diabeedi, AIDSI, osteoartriidi, autismi, ajuhalvatuse ja mitmete teiste haiguste ravis.
Uuenemine tüvirakkude abil
Enamik diferentseerunud rakkudest ei jagune kuid nad ei ole siiski asendamatud. Paljudes kudedes osa rakke pidevalt vananeb ja hävib ning need asendatakse uutega. Kuigi väga paljud diferentseerunud rakud pole küll ise enam jagunemisvõimelised, on siiski võimalik neid juurde tekitada. See toimub tüvirakkude abil. Tüviraku all mõistetakse selliseid rakke mis:
ei ole ise terminaalselt diferentseerunud (eristunud, mitmekesistunud)
võivad piiramatult jaguneda (vähemalt organismi eluea jooksul)
säilitavad ise oma populatsiooni, s.t. jagunemisel tekkinud tütarrakkudest osa jääb edasi tüvirakkudeks, osa aga alustab lõplikule diferentseerumisele viivat rada. Tüvirakku vajatakse seal, kus on pidev tarvidus diferentseerunud rakkude järele, mis ise ei ole jagunemisvõimelised. Kuigi tüvirakk on lõplikult diferentseerumata, on ta siiski determineeritud – ta saab diferentseeruda ainult teatud kindlates suundades (tema arengupotentsiaalid on piiratud). Neid tüvirakke, mis annavad ainult üht tüüpi diferentseerunud rakke, nimetatakse unipotentseteks (nt. naha epidermise tüvirakud)
