Päike on põhjamaa inimestele alati olnud kauaoodatud looduse ilming. Kuigi päike teeb tervisele palju head, koguneb aina enam infot ka selle kahjuliku mõju kohta.
Seda, et päike mõjub positiivselt psüühikale, teavad põhjamaa rahvad omast kogemusest lähtudes ilma igasuguste uuringutetagi. Aga nagu valgusteraapiaski (kus inimesed istuvad teatud aja jooksul valguseallika ees), on mõju seotud pigem sellega, mida me näeme, mis tähendab, et positiivne mõju ei vähene ka juhul, kui inimene istub näiteks varjulises kohas.
Teine oluline aspekt on D-vitamiini süntees, mida päike samuti tagab. Siin tasub tähele panna aga asjaolu, et D-vitamiini varude täiendamiseks piisab umbes 30 minutist suvisest päikesest nädalas (s.o umbes 5 minutit päevas). Pikem kaitseta päikese käes viibimine aga võib juba kahjulikuks osutuda.
Liialdamine ei toeta tervist!
Vaatamata teadmisele, et päike on kahjulik, võtavad Eesti inimesed esimeste päiksepaisteliste ilmade saabudes end võimalusel paljaks ja veedavad pikki päevi aias või rannas päevitades. Seda pahatihti kaitsekreemi kasutamata. Üsna sageli juhtub, et päevitamist jätkatakse, kuni nahal on esimese astme põletus. Muidugi on pärast 6–8 kuud külma ilma kerge kaotada tähelepanu ja kaine mõistus. Tasub aga küsida, kas sedaviisi saab tervist toetada ja akusid laadida? Kahjuks mitte! Inimese nahas pole päikesepatareisid, mis suudaksid lühikese aja jooksul päikesest saadud energia akumuleerida ja hiljem kasutusele võtta. Intensiivse päevitamise ajal tegeleb nahk hädaolukorraga, mitte ei mõtle ilusast jumest ega ka tervisest. Nahka tumedamaks muutev pigment melaniin töötab naha kaitsekilbina, seda kogutakse rakkude tasemel ja paigaldatakse tuuma ümber, et kaitsa DNAd kahjustuste eest, mis kaasnevad UV-kiirgusega ja võivad viia vähi tekkeni.
Päikesekreeme kasutatakse alates aastast 1928. Need on vajalikud, et kaitsta meid UV-kiirguse eest, mis omakorda jagub UVA-ks (95% Maani ulatuvast kiirgusest) ja UVB-ks (5% Maani ulatuvast kiirgusest), mis mõlemad võivad nahka kahjustada. Kui varem oli arvamus, et ainult UVB-kiirgus on ohtlik, viimaste aastate uuringud kinnitavad, et ka UVA-kiirgus on kahjulik.
Päikesekreemid aga sisaldavad filtreid, mis kaitsevad nahka kiirguse kahjuliku mõju eest.
Kõik päikesekreemides sisaldavad päikesefiltrid saab laias laastus jagada kaheks: füüsikalised ja keemilised filtrid (blokaatorid).
Füüsikalised blokaatorid Füüsikalised või teise nimega mitteorgaanilised filtrid on mineraalid: titaandioksiid (TiO2) ja tsinkoksiid (ZnO). Efekt põhineb täielikult füüsikal, nimelt on neid aineid sisaldavad päikesekreemid võimelised peegeldama ja hajutama UVA- ja UVB-kiirgust. Kaua aega on suureks miinuseks olnud nende kosmeetiline efekt. Nimelt meenutavad nad konsistentsi ja värvi poolest hapukoort ning jätavad nahale valge jume.
Aastal 2011 aga said USA-s ja 2012. a Euroopas heakskiidu nanopartikleid sisaldavad päikesekreemid. Varem mainitud ained ZnO ja TiO2 on muundatud pisikesteks silmadele mitte nähtavateks partikliteks (nanopartiklid on väiksemad kui 100 nanomeetrit, üks nanomeeter on 0.000001 millimeetrit). Tänu sellele jäävad nanopartikleid sisaldavad kreemid nahal ühtlasemad ja läbipaistvamad.
Mõni aasta tagasi tekkis seoses nanopartiklite kasutamisega paanika. Kahtlustati, et esiteks imenduvad nii väikesed osakesed sügavale organismi ja teiseks reageerivad naha pinnal UV-kiirgusega, vabastades kahjulikke vabu radikaale. Tänini aga ei ole teaduskirjanduses avaldatud laialdast uuringut, mis neid kahtlusi kinnitaks. Varem tehtud põhjalikud suured uuringud (NanoDerm 2007, Sadrieh 2010, EU SCCNP 2000) aga kinnitavad, et nanopartiklid jõuavad maksimaalselt naha sarvkihini, (kõige pindmisem kiht, mis pidevalt uueneb) ja seega on nanopartikleid sisaldava kreemi kasutamine ohutu.
Tuleb aga siiski mainida, et nanopartikleid sisaldavad spreid võivad sissehingamisel olla kopsudele kahjulikud. Seetõttu on vähemalt Euroopas pihustatavad vormid praeguseks juba keelatud.
Keemilised blokaatorid Teine suur grupp on keemilised või teise nimega orgaanilised blokaatorid. Nende ainete erilise struktuuri tõttu on keemilised sidemed võimelised absorbeerima ohtlike UV-kiirguse fotoone ja energia transformeerub ohutuks soojuseks.
Erinevad ained, sõltuvalt struktuurist, absorbeerivad erineva lainepikusega UV-kiirgust, seega on efektiivseim päikesekaitsevahend erinevate ainete kombinatsioon (füüsikaline ja keemiline blokaator ühes kreemis).
Ühelt poolt näitavad mõned uuringud, et just teatud keemilised päikeseblokaatorid võivad imenduda vereringesse ja nõnda mõjutada isegi endokriinsüsteemi tööd. Inglise keeles on endokriinsüsteemi kahjustavad kemikaalid tuntud nimetuse all endocrine disrupters või endocrine disrupting chemicals (EDC).
Teisalt ei ole need hetkeseisuga USA toidu- ja ravimiameti (FDA) ega mõne analoogse Euroopa organisatsiooni poolt ametlikult keelatud.
Viimaste uuringute valguses soovitaksin mina isiklikult siiski (eriti lastel, rasedatel, rasestuda soovijail (nii meestel kui ka naistel), samuti neil, kel on suguhormoonga seotud kasvajaid) vältida päikesekreemides endokriinsüsteemi kahjustavaid kemikaale (EDC), kuna on oht, et need võivad mingil määral kahjulikuks osutuda.
Sellised ained on: bensofenoon-3 (oksübensoon, BP-3; 2-hydroxy- 4-methoxybenzophenone, Benzophenone-3), 3-bensülideenkamper (3-BC, 3-Benzylidene camphor), 4-metüülbensülideenkamper (4-Methylbenzylidene camphor, 4MBC, Enzacamene), 4,4-dihüdoksübensofenoon, etüülheksüül-metoksütsinnamaat (oktinoksaat, OMC, Octinoxate).
Imik (0–6 elukuud) ja päike Kuni 6-kuune laps ei tohiks päikese käes üldse viibida. Kui siiski, tuleb UV-kiirguse kaitseks kindlasti kasutada riideid ja viibida varjus. Siin ei tohiks teha kompromisse. Lapse nahk pole veel küps, et end adekvaatselt UV-kiirguse eest kaitsta.
Kuna alla 6-kuuse lapse eksponeerimine suvisele päikesele rohkem kui 5–8 minuti vältel on kahjulik, tasub hoolikalt kaaluda ka võimalusi ja ootusi suvisele puhkusele. Kui minnakse näiteks lõunamaareisile, siis kas keegi on valmis veetma terve puhkuse varju all koos pisikesega?
Lapsed ja täiskasvanud ning päike Päkesekaitsevahendi valik on otseselt sõltuv UV-kiirguse tugevusest. UV-kiirguse tugevust väljendatakse UV-indeksina ja seda näitavad paljude ilmajaamade kodulehed ning ilmarakendused.
Eesti suvel, kui UV-indeks on väiksem kui 5 ning laps ei ole sellise nahatüübiga, mis üldse ei päevitu (Fitzpatrick 1) ning tegemist ei ole just erakordselt kuuma päevaga, mille pere veedab rannas, piisab peakattest, T-särgist, päikeseprillidest ja veidi tsinki sisaldavast päikesekreemist näole. Rusikareegel on, et mida vähem riideid on seljas, seda rohkem tuleb mõelda päikesekreemi peale. Kui nahk üldse ei päevitu, tuleb kaaluda tugevamat päikesekaitset üle terve keha.
Kuigi meie suvel UV-kiirgus reeglina üle 6 ei tõuse ja see tähendab, et kiirgus on suhteliselt väike, soovitan inimestel siiski päikesse mõistlikult suhtuda ja päevitamist pigem vältida. Tehes näiteks aias mittevarjulises kohas tööd või olles niisama pikemat aega õues, soovitan kanda mütsi, särki ja kasutada laia spektriga kaitsekreeme vähemalt SPF 20. Rannas viibides sobib SPF30 laia spektriga, piknikule aga on hea võtta kaasa päikesekaitsepulk ehk vahapulk. Sellisel kujul saab päikesekaitsevahendiga kiiresti katta näo ja käed.
Sisuliselt on ka SPF 50 hea valik, aga seda nahaarstid siiski väga ei soovita, kuna kaitse osas on SPF 30 ja SPF 50 vahe vaid 1%. See tähendab, et (SPF 30 blokeerib 97% UVB-st ja SPF 50 98%), tihti annab suurem number inimesele aga kindlama tunde, et nüüd saab päevitada nii palju kui hing ihkab, mis aga on eksitav. Paraku ei anna isegi parim UVA+UVB blokaator täielikku UV-kiirguskaitset!
Kui inimesel on diagnoositud nahavähk või isegi aktiinkeratoos, tuleb suhtuda ka tagasihoidlikkusse päikesekiirgusesse aga juba hoopis tõsisemalt ning seda täiesti vältida.
Lõunamaine päike Kui räägime lõunamaadest, kus suvel kipub UV-indeks olema 8–11 vahel, on soovitatav kasutada kahe kaitsemeetodi kombinatsiooni. See tähendab, et kõigepealt tuleks vältida päevitamist eriti kl 11–15 vahel ja lisaks kasutada ka päikesekreemi.
Mõtteviis, et õige puhkus lõpeb pruunika jume või vähemalt ära põlenud õlgade ja ninaga, on õnneks vähenemas. Samuti võib täheldada, et näiteks rannas viibides eelistab aina rohkem inimesi olla mitte lauspäikese käes, vaid varju all. See muidugi rõõmustab. Kuid tasub teada, et ka päikesevarju all olles võib inimeseni jõuda kuni 70% UV-kiirgusest, sõltuvalt päikesevarju suurusest, selle kangast ja ümbritsevat keskkonnast.
Kindlasti peab aga meeles pidama ja inimestele südamele panema, et enese päikese käes n-ö „grillimine“ toob alati kaasa nahakahjustuse.
Parajalt raske on lapsevanemal kaitsta lõunamaareisil lapsi (eriti poisse) vanuses 5–13. Selles vanuses lapsed ei püsi paigal, nad suplevad ja ehitavad liivalosse, mängivad palli ja nii terve päev. Seejuures ei märka ei lapsed ise ega ka nende vanemad tekkivat päikesekahjustust, kuni õhtul hakkab lapse nahk kiskuma ja kuumama. Seega tuleb puhkusele sõitjaile rõhutada, et kindlasti peab kasutusele võtma kõik vahendid, kaitsmaks lapsi päikesekahjustuste eest.
15–19aastaste vanusegrupis on, vastupidi, enam muret tüdrukute pärast. Kahjuks püsib selles grupis soov olla päevitunud. Sageli käiakse solaariumis, päevitamisel ei kasutata üldse päikesekreemi ning loodetakse nõnda kiiremini pruun jume saavutada. See on kindlasti koht, kus lapsevanemaid tuleks manitseda sekkuma, sest tegemist on järeltulija tervisega. Uuringud näitavad, et neil, kes vanuses 15–20 eluaastat on saanud 5 korda villidega nahapõletuse, on 68% suurem risk saada täiskasvanueas nahavähk.
Kuna päikesekreemide valik on suur ja tüdrukute jaoks on oluline toote konsistents, lõhn, värv, firma, mis iganes muu faktor, võiks vanem lasta lapsel endale ise kreemi valida. Peamine on silmas pidada, et see oleks laia spektriga, vähemalt SPF 20 (väga heleda naha puhul SPF 30) ja kui on plaan päikesevannile vahelduseks ujuda, siis ka veekindel.
Päevitusest tingitud tüsistused Kõige sagedasemad päevitamise tüsistused on päikesepõletus, fototoksilisus ja kontaktallergia päikesekreemile.
Päikesepõletuse, aga ka fototoksilisuse ja kontaktallergia korral võivad sümptomid olla väga sarnased ja puhtalt kliinilise pildi põhjal on tihti raske vahet teha, mis probleemiks on. Kui aga inimene kurdab nahapunetust, ville, nahk valutab, kuumab, torgib või sügeleb, on ravi sõltumata etioloogiast sarnane.
Arstile tuleb kindlasti pöörduda, kui esineb mõni järgmistest sümptomitest: villid, palavik >37,5 °C lapsel või >38 °C täiskasvanul, külmavärinad, peavalu või inimene tunneb end halvasti, on väsinud. Kui villidega on kaetud 20% või rohkem kehapinnast, vajab inimene reeglina haiglaravi.
Allergiline reaktsioon Allergilise reaktsiooni korral võib olla tegemist kontaktallergia või fotoallergiaga. Kontaktallergia tekib sõltumata päikesest, reaktsioon on seotud kreemi sees oleva allergeeniga (nt lõhna- või säilitusainega).
Fotoallergiat esineb väga harva, selle põhjuseks on nahale määritud kreemi või sisse võetud aine muundumine allergeeniks UV-kiirguse mõjul.
Esineb ka fototoksilisust, millel pole allergiaga mingit pistmist, aga mida esineb sagedamini ja mida inimesed tihti allergiaks peavad. Fototoksilisus tähendab, et peale määritud või sisse võetud aine muutub UV-kiirguse mõjul toksiliseks, tekivad vabad radikaalid ja käivitub põletikuliste mediaatorite kaskaad.
Esinevad ka sellised patoloogiad nagu päikeseallergia, solaarurtikaaria (nahale tekivad kublad). Pikalt võib märkamatuks jääda ka selline haigus nagu süsteemne luupus, mille puhul tekib või ägeneb näol, ninal ja põskedel liblikakujuline lööve, mida nimetatakse valgustundlikuks.
Kui inimesel on juba varasemast ajast teada mõni allergia, tuleb loomulikult vältida neid päikesekreeme, mis allergeeni sisaldavad. Kontaktallergiat päikesekreemidele esineb õnneks suhteliselt harva (ühe uuringu kohaselt kuni 1% kõigist kontaktallergiatest).
Inimesed, kellel on esinenud päikesekreemiga seotud allergia, võiksid kreemides vältida aineid nagu oksübensoon (oxybenzon), oktinoksaat (octinoxate), P-aminobensoehape (PBA; para-aminobenzoic acid), avobensoon (avobenzone), tsinnamaatühendid (cinnamates).
Kui allergia päikesekreemi vastu on esinenud, kuid nahaarsti epikutaantestidega kindlat allergeeni tuvastatud ei ole, on kindlaim allergiatekke vältimise moodus kasutada ainult tsinki (Zn) ja titaandioksiidi (Tio2) sisaldavaid mitteveekindlad kreeme, sest need ärritavad nahka võrdlemisi vähe ja nende vastu ei ole senini kordagi allergiajuhte dokumenteeritud.
Kus eksitakse enim? Erinevad uuringud on tuvastanud ka enimlevinud eksimused, mida inimesed päikesekaitsevahendeid kasutades teevad.
Kreemi tuleb nahale kanda vähemalt iga 2 tunni tagant ja iga kord pärast suplemist, kuna päikesekreemid kas tulevad tugeva higistamisega või ujumise ajal maha või muutuvad päikese mõju all lihtsalt mitteaktiivseks.
Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) viimaste soovituste järgi peab päikesekreem olema laia spektriga ehk kaitsema nii UVB- kui UVA-kiirguse eest. Seda tähistab pakendil väljend “broad spectrum“.
Sageli kantakse nahale liialt õhuke, isegi vajalikust poole väiksem kreemikiht. Eriti kipub seda juhtuma pihustatavate kreemidega. Päikesekreemi hulk, mis on vajalik, et kaitsta täiskasvanu keha, on 35–45 ml ehk umbes 3 supilusikatäit või 6–8 teelusikatäit.
Päikesekreemi tuleb kanda peale juba kodus (täisulatuses), sest selle kaitsev mõju ilmneb alles 30 minutit peale kehale määrimist.
Kreemi peab kandma ka kõrvadele ja pealaele, kui juuksed puuduvad.
Suvisel ajal tuleks apteekreil kliente hoiatada, et mõningad ravimid võivad põhjustada fototoksilisust ja vajavad kindlasti SPF 30+ kaitset või päevitamise vältimist. Kõige sagedasemad probleemid esinevad järgmiste ravimitega: amiodaroon, naprokseen, tetratsükliin, doksotsükliin, hüdrokloortiasiidhape, vorikonasool, tsiporfloksatsiin, kloorpromasiin. Harvem on reaktsioone tekkinud järgmiste puhul: alprosolaam, amitriptüliin, difenühüdramiin, diklofenak, ebalapriil, fenobarbitaal, fenütoiin, fosinopriil, furosemiid, gentamütsiin, griseofulviin, ibuprofeen, isotetinoiin, kaptoriil, ketoprofeen, kloorpromasiin, loratadiin, metotreksaat, nifedipiin, nitrofurantoiin, norfloksatsiin, nortriptüliin, piroksikaam, promasiin, simvastatiin, spironolkatoon, sulfonamiid, sulfonüüluurea, tioridasiin, trimetopriim, tsiporfloksatsiin.
Mis aga puudutab nõrgema, nt SPF 6 päikesekreemi kasutamist, solaariumi kas niisama või enne lõunamaareisile minemist, mütsi asemel pearätiku kandmist, siis nende kõikide eesmärk on saavutada kiiremini tugevam jume. Iga vastutustundlik nahaarst ütleks, et jume pole kasulik! Nautige päikest turvaliselt, viibige päikese käes mõistlikult, ja pidage meeles, et ilus nahk on eelkõige terve nahk!
Soovitused päikesereisile sõitjaile * Kasuta peakatet, kõige parem on laia äärega müts või kübar, mis kaitseb ka kõrvasid.
* Kell 11–15 või nagu paljud juhendid kirjutavad, ajal, kui inimese vari on temast lühem, võiks planeerida söömise või mingi tegevuse varjulises kohas.
* Kasuta eelistatult tsinki ja titaandioksiidi sisaldavaid 30–50 SPF päikesekreeme sõltuvalt nahatüübist, kindlasti laia spektriga ja veekindlat toodet.
* Kanna päikesekreemi nahale päeva jooksul mitu korda.
* Kui lapsel on õrn nahk, mis kipub kiiresti ära põlema, võiks päevasel ajal kasutada UPF (ultraviolet protection factor) kaitsega riietust.
Päikesepõletuse esmaabi
Viibida ainult siseruumides, vältida täielikult päikest;
palju juua, et vältida organismi kuivamist;
teha kahjustatud nahale korduvalt külmi kompresse, jahedat vanni või külma dušši;
pärast jahedat kompressi/vanni/dušši kreemitada nahka niisutava kreemiga, soovitatav on vältida tooteid, mis sisaldavad mineraalõlisid (nimes võivad sisalduda nt inglisekeelsed väljendid mineral oil, petrolatum, petroleum, paraffin, paraffinum liquidum, petroleum jelly) ja eelistada kreeme, mis sisaldavad aaloed, sojat, keramiide, glütseriini;
eriti ärritunud kolletele võib määrida 1% hüdrokortisooni, aga seda ainult juhul, kui nahk on terve;
ulatusliku lööbe ja valu korral tasub võtta ibuprofeeni, diklofenakki või ükskõik millist NSAID põletikuvastast valuvaigistit, et vähendada turset ja ebameeldivat tunnet;
kui lööve sügeleb, võib võtta antihistamiinikume (algul kuni 4 tbl päevas);
kui nahale ilmuvad villid, ei tohi neid kratsida ega lõhkuda.
Kasutatud kirjandus: 1. De Coster S, van Larbeke N. Endocrine-Disrupting Chemicals: Associated Disorders and Mechanisms of Action. Journal of Environmental and Public Health. 2012; 5
2. Wehr Ta, Skwerer RG, Jacobsen FM, et al. Eye versus skin phototherapy of seasonal affective disorder. Am J Psychiatry. 1987 Jun;144(6):753-7.
3. Some sunscreen ingredients may disrupt sperm cell function. www.eurekalert.org 01.04.2016
4. Global Solar UV Index. A Practical Guide. World Health Organization 2002. http://www.who.int/uv/publications/en/UVIGuide.pdf
5. Maipas S, Nicolopoulou-Stamati P. Sun lotion chemicals as endocrine disruptors. Hormones 2015; 14(1):32-46.
6. Page H E. Photosensitivity. www.merckmanuals.com 27.04.2017.
7. 5 Ways to Treat a Sunburn. http://www.skincancer.org/prevention/sunburn/five-ways-to-treat-a-sunburn 27.04.2017
8. Heurung AR, Raju SI, Warshaw EM. Adverse reactions ro sunscreen agents: epidemiology, responsible irritants and allergens, clinical characteristics, and management. Dermatitis. 2014 Nov-Dec;25(6):289-326.
