Mõtle oma nahast kui imelisest siidjast mantlist, mida kannad ööl ja päeval.
See näitab maailmale sinu välimist ilu ja tervist ning samal ajal kaitseb su sisemaailma. Nahk ehk väline kaitsekiht on tegelikult elav kooslus, mille hulka kuuluvad ka karvad, küüned, mitmed näärmed ja spetsiaalsed retseptorid. Tervikuna on nahal üheksa olulist kehaga seotud ülesannet:
kaitseb meid füüsikaliste, keemiliste, bioloogiliste, soojuslike ja elektriliste kahjustuste eest
aitab kehal hoida ühtlast temperatuuri
reguleerib niiskust, takistades vedeliku liigset sisenemist ja väljumist
takistab ülemäärast mineraalide kadu
muundab uv-kiired D3- vitamiiniks; see on osa D- kompleks vitamiinist, mis aitab omandada kaltsiumi ja muid mineraale, ning seeläbi säilitada tugevad luud
toimib ülitundliku tundeelundina
vahendab ja varub rasva
eritab rasu, mis on õlilaadne libestav aine
higistades aitab kaasa soolade, kusiaine, vee ja toksiinide eritumisele
Reeglina on su nahk mõeldud hoidma rohkem asju väljas kui sees, kuid väikesed avad nahapinnal (põletused, marrastused, lõiked, vistrikud, haavandid, paised või akne) võimaldavad ka nakkusohtlikel bakteritel läbi naha pääseda. Samuti võimaldavad follikulaarsed avad ja poorid nahal imada mõningaid nahale kantavaid aineid. Õnneks meie nahk saab ja edastab pidevalt teavet. Kui midagi on valesti, annab keha meile signaali seesmisest või välimisest hädast. Kui kõik on hästi, kiirgab nahk positiivsust. Nahk on meie suurim elund, mis koosneb omavahel tihedalt seotud kudedest, mis on arenenud spetsiifiliste toimingute läbiviimiseks. Selle elundi paksus varieerub- kõige õhem on nahk silmalaugudel ( paberist õhukesem), kõige paksem on nahk jalataldadel ja peopesadel. Täiskasvanud inimese nahk kaalub 2 – 3,5 kg ning välja venitades kataks see 1,5 – 1,8 ruutmeetrise ala.
Kolmest nahakihist- epidermiline, dermiline ja nahaalune- kõige välisem ja õhem kiht on epidermis (marrasknahk). Kuigi seal ei ole veresooni, on selles palju väikseid närvilõpmeid ning peegeldab maailmale sinu geneetikaga seotud head ja halvad jäljed- kortsud, lööbed, ketenduse, naerukurrud, päikesepõletused, villid, maksaplekid ja tedretähed. Epidermis koosneb pehmest keratiinist (karvad, küüned koosnevad kõvast), mis on veekindel ja pakub kaitset mitmete kemikaalide ja välismaailma vastu. Epidermises leidub ka melanotsüütrakke, mis toodavad nahale iseloomulikku pigmenti. Fagotsüütrakud ja langerhansirakud vastutavad naha tervise eest.
Dermiline kiht ehk dermis (pärisnahk) on kohe epidermise all ja on elastse sidekoe kiht. Seda läbiv veri paneb põsed punetama ja annab sulle noorusliku ning terve välimuse. See tugev, kuid paindlik kiht hoiab sind koos ja tänu sellele püsivad siseelundid, luud ja vedelikud keha sees. Pärisnaha kolm põhilist koostisosa on hüaluroonhape, kollageen- ja elastiinkiud, mis kontrollivad naha niiskust, tugevust ja elastset vastupidavust. Mõnede uuringute tulemused on näidanud, et kortsud tekivad pärisnahas elastiini struktuurimuutuste pärast. Elastiin on õhuke, veidi keerdus kiustruktuur, mis koosneb aminohapetest ja loob pidevalt edasisi ahelaid. Struktuursete muudatuste tõttu muutub nahk lõdvemaks, vana kummipaela sarnaseks, mis ei ole võimeline naasma enam endisesse olekusse. Elastiini leidub nahas vähem kui kollageeni ja samuti on ta oma olemuselt rohkem vastuvõtlikum nahas toimuvatele pöördelistele protsessidele. Mõned eksperdid aga arvavad, et kortsud tekivad kollageeni lagunemise tagajärjel. Kollageen on paksem kiuline valk, mis annab nahale tugevuse ja kuju. Kollageen on ülimalt sitke, ta ei anna venima nagu elastiin vaid tagab nahale painduvuse. Kahjuks võivad kollageenkiud ka katkeda, seda on hästi märgata miimiliste kortsude piirkonnas. Ehk avastab teadus kunagi tegeliku naha kortsumise füsioloogilise protsessi, kuid praegu teame kindlalt seda, et ilma piisava niisutuseta kaotab kollageeni-elastiini võrgustik oma võimekuse hoida nahka toonuses ja paindlikuna. Kui vananeme, muutub nahk loomulikult õhemaks, elastiin nõrgeneb ja kollageeni tootmine aeglustub. Enamik vanusest tingitud muutuseid leiab aset naha sisemuses – dermises, mille olukord sõltub eelkõige fibroblastidest, sest just need rakud toodavad kollageeni, elastiini ja hüaluroonhapet. Nende tootmiseks vajavad fibroblastid aga head mikrotsirkulatsiooni ja hormoone (östrogeen, progesteroon, testosteroon – need vastutavad epidermise paksuse ja naha pinguldatuse eest). Samuti on olulisel kohal fibroplastide aktiivsuses nende poolt loodud hüaluroonhape, mis on mediaator fibroplastide aktiivsusele, et toota erinevaid molekule. Fibroblastid on võimelised küll vajadusel kollageeni juurde tootma, kuid kahjuks vanusega see võime väheneb. Vananedes muutuvad ka veresooned struktuurilt tihkemaks ja vähem läbitavaks, see aga vähendab dermises toitainete kättesaadavust ja seega ka naharakkude migratsiooni, mille tulemusena väheneb samuti ka kollageenikiudude arv, nende sidemed katkevad, nad muutuvad ebaühtlaseks ning tekivad augukesed kollageenvõrgustikus. Elastiinkiud tihenevad klompideks ja kuluvad, kaotades seejuures oma elastsuse. Lisaks sellele hakkavad dermis ja nahaalune rasvkude õhenema, muutes naha struktuurilist ülesehitust. Kuna nahk ei suuda olla nii prink ja elastne nagu noorel inimesel, tekivadki erinevate struktuuride kokkuvajumise tagajärjel kortsud ja naha allavaje.
Naha kolmas kiht ehksubkuutis (rasvkoe kiht) asub pärisnaha all ja on ühendatud lihaskoega. Nimetatakse ka hüpodermiseks. Rasvkude on piiritletud suht ebamääraselt dermisega. Näeb piltlikult välja nagu kärjekujuline võrgustik. Naha puhul kulub veidi rasva ära, see hoiab su näo ja keha vormis ja sileda. Rasv on nahale tugevaks vundamendiks ja toimib ka nii-öelda amortisaatorina, samuti hoiab rasv siseorganite soojust. Selle kihi veri ringleb arterite ja lümfisoonte kaudu. Ka selles kihis leidub vähesel määral kollageeni, elastiini kuid hüaluroonhappe asemel on seal rasvarakud, ehk adipotsüüdid. Rasvkoe kiht on nagu ladu keha pikaajalistele energiavarudele. Kui inimene vananeb või peab kiirdieeti, siis väheneb rasvarakkude kogus ning osaliselt paigutuvad adipotsüütrakud ümber, seetõttu jääb subkuutis õhemaks ja jätab naha lõdvalt rippu. Nagu öeldakse, selleks et nahk oluliselt ei lõdveneks, on soovitatav 40 -tes eluaastates proovida saavutada endale meelepärane kehakaal, mida ollakse ka suuteline hoidma.
Näolihased– geneetiliselt on inimestele kaasa antud näolihaste paiknemine jm., mis võivad samuti kortsude teket mõjutada. Kuna näolihased kinnituvad otse nahale, siis näolihaste lõtvumise tulemusena lõtvub ka nahk, mille tagajärjel võivad tekkida silma alla kotikesed ja topeltlõug, samuti nn. buldogipõsed. Näojooned muutuvad halvemini määratletavaks. Nägu tundub vana mitte niivõrd kortsude, vaid just toonuse kaotanud näolihaste tõttu. Siiski, suurt hulka vanusega seotud muutusi nahas kiirendavad ka kokkupuuted vabade radikaalidega.
